Me kõik tuleme oma minevikust. Iseasi kas me õpime saadud kogemustest, oleme ettevaatlikumad ja hoidume uusi vigu tegemast või tervitame olnut, sest läbi selle saame olla tugevamad, aidata ennast ja teisi inimesi, kes sarnases olukorras on.

Minu lugu.

Mu tujud olid väga kõikuvad, nutsin iga väiksema asja peale, vihastasin ja ei tahtnud kellegiga suhelda. Minu migreeni- jaScreenshot 2020-10-26 at 13.23.34 paanikahood algasid alati käte suremise tundega ja see oli minu päästikuks, et hakkab jälle pihta. Sulgusin endasse. Lukustasin end pimedasse tuppa ja ei tahtnud kedagi näha. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Tavalised valuvaigistid mind ei aidanud ja lõpuks pöördusin abi saamiseks perearsti poole. Mulle pandi depressiooni ja migreeni diagnoos kui mu teine laps oli 8 kuune. Perearst saatis psühholoogi juurde ja juba 2 minuti pärast teatas ta, et pean antidepressante võtma hakkama. Mis siis ikka, eks arst tea ju kõige paremini. Ma olin nende tablettide peal 7 aastat. Praegu mõelda, et jube, mind vist unustati ära. Vähemalt ei kannatanud ma migreenihoogude all mis niitsid mind mitu korda nädalas ja kestsid 1-2 päeva. Keegi kordagi ei küsinud, miks ma võisin depressiooni langeda. Kõige kurvem selle loo juures on see, et ma ei mäleta mitte midagi oma lapse kasvamisest- tema esimesi samme, esimesi sõnu, lasteaeda, mitte midagi. Kui vaatan vanu fotosid, siis need oleks nagu kellegi teise elust. Ja siis miski minus murdus, sain aru, et ma ei saa nii jätkata ja jätsin päevapealt rohud võtmata. Mäletan maailma ärkamist, kõik muutus värviliseks ja tulid helid, ma hakkasin jälle nägema enda ümber ja kogema tundeid- nuttu, naeru, rõõmu, armastust jne. Ma hingasin jälle. See kestis mõned kuud ja jälle hakkas ligi hiilima vana tuttav masendus. Istusin siis laua taha, võtsin valge paberi ja tõmbasin pliiatsiga pikuti joone. Ühele poole kirjutasin kõik mis mul oli umbes aasta ennem depressiooni langemist ja teisele poole kõik mis mul oli pärast diagnoosi saamist.

Tulemus oli jahmatav. Pärast diagnoosi saamist oleks ma pidanud olema kordades õnnelikum, sest me perre oli lisandunud veel üks terve laps, me ehitasime oma kodu, käisime reisimas, mehel oli töö mis võimaldas mul olla lastega kodune. Mis siis valesti oli?

Märksõna oli VABADUS. Ennem maja ehitama hakkamist elasime kesklinnas korteris, nägin iga päev inimesi enda ümber ja suhtlesin palju. Sain jalgsi liikuda igale poole. Ma olin vaba. Oma maja ehitasime äärelinna, tohutult suurele kinnistule, naaber ainult ühel küljel ja needki kaugel. Äkki oli mu ümber tühjus. Siis tuli laps. 98-ndal aastal olid meil veel kollased liinibussid, millel kõrged trepid ja treppide keskel käsipuud. Kuidas sa lähed käruga bussi??? Võisin ju ka jalgsi linna kõndida aga tagasitee oleks pidanud ikka bussiga tulema. Võimatu missioon. Seega tundsin, et olen lõksus. Mai ei saanud isegi toidupoodi, rääkimata trennidest või ilusalongidest või sõbrannadest. Ja mis on lahendus? Rääkisin oma abikaasaga ja ta mõistis minu muret. Ma sain omale väikese auto. Ongi kõik. Lahendus oli oma liikumisvahend. Nii lihtne see ongi.

Kui mõelda kõigele, millest ilma olin jäänud selle 7 aasta jooksul, rikutud tervis ja tundmata tunded. Oleks siis olnud keegi mu kõrval ja aidanud mul analüüsida mu elu. Aga ma ei kurda, tänu sellisele eluetapile oskan elus alati näha suurt pilti ja keskenduda vajalikele detailidele. Loodan, et minu lugu ja kogemus aitab kellelgi kiiremini endani jõuda.

Julgustan tulema nõustamisele, igale probleemile on lahendus.